Ühel lõpmata õnnelikul päeval, sattusin kohtuma ühe noore naisega. Tema ka ei näinud. Aga tal oli koer. Tal oli juhtkoer! Milline imeline leid, missugune õnnelik hetk. On olemas juhtkoerad. Meil. Eestis. Siinsamas, minu lähedal, minu käe all.

Muidugi olin juhtkoertest kuulnud ja lugenud, ent see tundus kõik nii kaugel olevat, kusagil teises elus, teises maailmas. Aga nüüd, juhtkoer, päriselt olemas, siinsamas. See oli hetk, mil tundsin, nagu päike oleks peale suurt äikesetormi oma nina pilve vahelt välja pistnud.